Kõik algas sellest, et see päevinäinud raamatukapp visati saunast välja.
Oleks prügimäelegi viidud, kui ma poleks teda endale tahtnud.
Ja ma teadsin kohe, mis ma temaga ette tahan võtta.
Kahjuks olid kaamera saabudes uksed juba eest kruvitud.
Kõigepealt ma siis lihvisin.
Siis kruntisin.
Siis värvisin.
Siis katsin uksed tapeediga kasutades PVA-d.
Ma püüan mitte mõelda sellele, mis see tapeet maksis
ja kui vähe mul seda tegelikult kulus.
Siis aitas meistrimees uksed ette kruvida ja kapi tuppa
oma uuele aukohale tassida.
Uued sangad said ka muidugi külge kruvitud.
Ja kuna kuuris seises veel üks vana väike koletis,
ja materjali jäi üle, sai suur kapp endale väikse venna.
(See pole küll enam minu teostus...)
